Wednesday, February 17, 2010

5. veebruar, bussis teel Bangalore'sse

Kuulasin oma südant vaatamata lähedaste soovile, et V ja M'ga turvaliselt Kochisse jääksin. Olen hetkel oma otsusega rahul. Ma ei oleks kohanud üksireisivat Trishi Kanadast, kes oli selles hetkes tõeliseks julgustuseks.

Sõit AC (airconditioned) bussis on kestnud juba 12 h. Suundume Bangalore’i poole. Ei saagi aru, kas oleme juba selle suurlinna slummides või on sinna veel omajagu maad.

Aknast avanevad pildid on igatahes Karnatakas väga teistsugused:
1) arbuusimäed
2) sarvilised sõiduloomad
3) puukiikhobubuum
4) slummid
5) lehmad lakuvad prügihunnikus kilekotte
6) tüdrukud erksates sarides ja jalgratastel
7) tänavatel mõmmikumüüad
8) taamal mäekünkad
9) tee ääres veepuhastusjaamad, kus on näha kuidas pruuni värvi vett segatakse suurte masinatega.

Trishi kogemused ja ettepanekud, kuidas Indias end säästvalt käituda:

1) hoitas mind skeemide eest, kuidas raha välja pommitakse turistidelt. Tuleb naine titega ja palub, et ostaksid tema lapsele piima. Et ta ei taha raha, vaid just piima, kuna beebi nälgib. Skeem on siis selline, et imik, kellega naine ringi käib ei ole üldse tema laps, vaid laenatud. Piimamüüjad lähedalasuvas poes on osalised petuskeemist ja müüvad piima hirmkalli hinnaga. Hiljem müüb kerjus piima müüjale tagasi. Naised, kes niimoodi raha teenivad, on osalised suurtematest grupeeringutest.

2) tee mis sa teed, kuid ÄRA KÄTLE MEESTEGA – Indias mehed ja naised teineteist avalikult ei puuduta, isegi mitte abielupaarid. See, kui vaatad mehele silma, kuigi räägid temaga neutraalsetel teemadel, ja kätled, on nende jaoks juba seksuaalne lähenemine.

3) India mehed teavad valgetest naistest niipalju, et nad on näinud pornofilme ning eeldavad, et valged naised ongi kerge seksi peal väljas. Trish ütles, et tal oli üks intsident, kus ta rääkis ühe noormehega ning see võttis pärast pooletunnist vestlust tal käest kinni ja ütles, et lähme otsime omale hotelli. Trish virutas talle seepeale kõrvakiilu ja kõndis minema :)

4) sellest tulenevalt ka Trishi soovitus mitte meestega kena ja heatahtlik olla nii nagu valged inimesed üldiselt tavatsevad. Meestega olla väga konkreetne, eriti kui asi puudutab näiteks järjekordades vaheletrügimist (seda muide olin ma selleks ajaks korduvalt kogenud, kuidas mehed lihtsalt täiesti suvaliselt sinust kui naisest järjekorras ette lähevad teist nägugi tegemata). Ning näiteks bussiga sõites pissipeatuse soovimist.

5) keskmise kvaliteediga öömaja eest soovitas Trish maksta mitte rohkem kui 200 ruupiat. Ütles, et oma 3kuuse reisi jooksul ei ole ta rohkem maksnud. Tuleb olla lihtsalt ka hästi vankumatu – tere, ma reisin seljakotiga ning mul on piiratud eelarve (I’m on budget) ning mul pole öömaja eest võimalus maksta rohkem kui 100 ruupiat

6) Vaatamata kõikidele nendele juttudele, ütles Trish mulle, et KARTA POLE MITTE MIDAGI, INDIA ON TÄIESTI TURVALINE :) Nende julgustavate teadmistega ma siis oma rännakule üksinda asungi.




4. veebruar, neljapäev, Kochi




Tüdrukud läksid just linna ning mina jäin "koju" siia Bastion homestay'sse. Hingasime just pikalt. Mina hingasin ja tüdrukud toetasid. Väga pikk ja võimas hingamine oli...
Seejärel tegime meist kolemkesi viimase pildi ning nüüdsest jätkuvad meie reisid eraldi radu mööda.


Lähen ajas tagasi ja kõnelen Amritapuris kogetust. Amritapuri sõitsime me paadiga, millest juba eelpool põgusalt ka kõnelesin. Saime sellest V'ga kerge merehaiguse ning päeva lõpuni loksutas ja kõigutas kõik me ümber ja sees. Amritapuri saabumine oli põnev, meie kõigi jaoks esimene ashramikogemus, tõesti keset džunglit ja palme ilmusid meie ette ühtäkki 12-korruselised roosat värvi kõrghooned. Keset elamuid oli ashrami keskel tõlla ja hobustega ning lõvidega tempel, mille II korrusel oli office, kus saime end registreerida öömajale. Saime toa B1205 kõige kõrgemale korrusele, kust avanesid imekenad vaated. Paraku ei tohi ashramites pildistada, mistõttu kõik need kenad ashrami vaadetega pildid on salaja tehtud ja ma üldse ei teagi, kas neid avaldada võib :)


Toad on väga kasinad ja lihtsad. Vannituba on rauasest veest värvunud pruuniks. Õnneks ei ole siin mingeid putukaid ja laeventialaator aitab kumad ööd kenasti üle elada. Magan ülemisel vakstunaril. Meie neljas toakaaslane on Michelle Kanadast, kes on natuke naljaka hääle ja olemisega veidi uimasevõitu tüdruk. Kuid ta on sõbralik ja abivalmis ning saame siin kenasti need paar ööd hakkama.


Esimesest ashrami päevast kirjutasin oma eelmises sissekandes. Teisipäeval, 2. veebruaril ärkasime me kõik kell 4.30, et jõuda kell 5 templis algavale 1000 nime laulmisele. Istusin templipõrandal ja tundsin naiste väge, palvete pühadust, üksolemist kõikide nende eri rahvusest inimestega mingil kõrgemal hingelisel tasandil.


Seejärel läksime meditatsiooniranda, oli V kord hingata. Sõime, siis algas Amma darshan templisaalis. Hoidsin seal Ammat oodates kallima kingitud vaigutükki pihus ning sellest voogas minusse teadmisi ja nägemusi minu olemise tähenduse ja tuleviku kohta.

Amma darshan oli üpris lühike. Ta hakkas õnnistatud toitu jagama, mida oli hiiglasuur kausitäis kõigile. Me läksime välja sööma ning saime seal jutu peale mitme inimesega. Üks oli Tallinnas elav venelanna, kes rääkis mulle, kuidas Sai Baba ashramisse saab ning M'iga rääkis üks esoteerikahuviline noor neiu Soomest. Selle jutu tulemusel otsustas M, et Sai Baba ashram ei ole tema jaoks.


Õhtuks oli meil V ja M'ga seeva. Seeva on siis nö ühiskondlikult kasulik töö, ehk kõik ahsramis viibijad peavad end alati seevaks registreeruma ning seda pakkuma, et see ashram saaks toimida. Seeva algas pärast bhajanite laulmist. Me vahetasime V'ga oma tegemised ära ning minu ülesandeks sai eurooplaste toitlustamispunktis juustukoogi serveerimine. See oli lihtne ja lõbus töö ning minu 2 plaaditäit kooki sai otsa esimese 15 minuti jooksul. Tükikese kooki panin siiski V jaoks peitu ja ta oli selle üle väga rõõmus :)


Muide toidud on siin eurooplaste cantin'is täitsa maitsvaid, saab ka vürtsisemaid indiapärasemaid valikuid teha. Olemegi ainult siin toitunud, kuna india söökla on tõesti kesise valikuga ning hirmus piprane.

1. veebruar, esmaspäev, Amritapuri


Oh, prügi on siinsetes vetes küll palju. Eriti just mittekõdunevat plastprügi. Sõidame paadiga Amritapuri. Kuulsime just, et Amma on vist hetkel Põhja-Indias... Siiski soovime selle ashrami ära näha.


***

Esimesed elamused siin Amritapuris on... l66gastav olemine, k6ik naeatavad, rahvast on meeletult paju.

***

meil on vahepeal k6ik kenasti sujunud. eilne paadimatk kollami l2histel oli v2ga vahva. 6htul aiult kui 3kesi 3 hinduga paadis olime, tekkis mingi arusaamatus. Nimelt ei antud meile teada, et paadidekk ei olnud meie kasutada ning kella 22 paiku õhtul arvas paadimeeskond, et me võiksime nüüd oma umbsesse magamistuppa ronida ning magama jääda. Mehed segasid minu hingamisprotsessi ning nad olid ka õlut joonud. Korraks muutus olukord üsna pingeliseks, ent M'i diplomaatia abil lahenes k6ik. Tulemuseks oli ka see, et hommikul tagasi sadamasse saabudes saime 500 ruupiat selle paadimatka hinnast tagasi, kuna me ei olnud teenusega rahul.

kell 9.30 t2na j6udsime j2lle tagasi Kollamisse ja v6tsime seat uue paadi, mis oli pilgni turiste t2is ja t6i meid Amritapurisse. Siin elab Amma.


Üpris suur asharam, suured k6rged majad on siin pyhendatutele ehitatud. seadsime end sisse, siin magatakse vakstunaridel ja toad on v2ga kasinad.


aga oleme siin vaid kolmap2vani, siis peaks meie reis j2tkuma.



***

Kuu on Amritapuris täiuslikult oranž ja madal. Piilub mind läbi palmisalu.
Täiuslikult on kõik kulgenud terve õhtu. Mulle kulub nii ära praegu üksiolemine.


Just üks mees ütles mulle just siin mingi diskrimeerinise nalja peale, mis tegin – see on sinu viis mõtlemiseks. Sa lood ise oma tegelikkuse.

Teine tüdruk internetisabas küsis – sa tundud nii murelik? Miks sa muretsed? Olen jah murelik. Täna siia sõites paadis tabas mind äkki ärevus – kuidas ma Sai Baba ashramisse jõuan? Sinna on omajagu maad. Üks tunne minus ütleb, et võiksin sinna kasvõi üksi minna. Kasvõi üksi ja kasvõi koheselt pärast Amma juurest lahkumist.

Mere ääres päikeseloojangu meditatsioon. Isusime, olin kivil, tekkis ühendus maaemaa ja Ammaga, kelle emalik hell energia embab mu südant. Nutsin ja nutsin ja kui olin end juba tühjaks nutnud, saabus Amma.

Kui satsang lõppes käisin tualetis. Olin nii rõõmus, et M lobus hingamisest, mille olime eelnevalt kokku leppinud. Seejärel läksin bhajaneid kuulama. 3 spordisaali suuruses ruumis laulavad tuhanded inimesed koos pühasid sanskriti keelseid laule Amma ja tema ansambliga. See oli väga armas. Kuigi Amma ashramis on üleval ekraanid laulusõnade ja inglise keelse tõlkega, tabasin end siiski korduvalt itsitamas selle üle, kuidas valged hoopis teise kultuuritaustaga rahvused tulevad siia kohale ja punnitavad jalad rätsepaistes istuda ning laulda keel sõlmes laule, mille viis ja tähendus täiesti võõraks jäävad...

Kui bhajanid lõppesid, leidsin end kõndimas templi poole. II korrusele, mõtlesin, et saan ehk internetti. Internett oli aga suletud ja võtsin istet II korruse rõdul vaatega templisaalile. Sinna kogunes u 30 hindu tüdrukut ja naist, kes hakkasid ühel häälel laulma 1000 nime. See oli võrratu kogemus. Sulgesin meditatsiooniks silmad ning lasin endal lendu tõusta. Kui laulmine lõppes, tundsin südame ja kaela juures jaheda energia liikumist, vabanemise ja helguse tunnet. Vägev!

Seejärel sain ma ka üllatuslikult internetti. Siin on üks pisike ruumike, mis on arvuteid tihedalt täis tuubitud ning korraga saab olla 30 min järjest elava järjekorra alusel. Imelisel kombel sain mina kohe esimese satsiga netti, et kodustele ja kallimale kirjutada.

Õhtu oli mõnusas sujuvas voolamises. Millegipärast ei läinud ma veel magama, vaid läksin ashrami peale kõndima ning jõudsin siiasamma, kust praegu oma märkmeid kirjutan – mahlaputka juurde, kust saab osta imemaitsvaid värskeid ananassi, apelsini ja banaani mehusid. Eestist selliseid hõrgutisi võõramaa puuviljadest ei saa, kuna meieni jõuavad sageli mingid pooltoorelt ära korjatud kemiseeritud viljad. Ent siin on mahladel taevalik maitse, värv ning lõhn! Sain veel viimasemaitsva topsitäie ananassimahla enne kui putka selleks päevaks suleti. Olin õigel ajal õiges kohas :)

Lähen nüüd küll puhkama, et hommikul kell 5.50 1000 nime palvusele jõuda.

31. jaanuar, pühapäev, Kollam

Oh, täna on meie reisi üks järjekordne hunnitu päev! Olen pilgeni täis ilu ja imetlust.

Saabusime just 3-tunniselt võrratult tüünelt paadimatkalt traditsioonilise usspaadiga. Tegelikult ei olegi sõnu selle kõige kirjeldamiseks, kuid püüan mõned hetked sõnadesse maalida.

Tuesday, February 16, 2010

30. jaanuar, laupäev, Varkala





































Ärkasime hommikul kell 8 ning sõime hommikusööki varakult. Võtsime täna V'ga continental breakfast'i ehk siis helbeputru puuviljadega. M on meil siin aktiivne hommikuinimene, kes vajab igapäevast väikest kofeiinilaksu kohvi või koka kujul. Sõitsime seejärel rikšaga lähedalasuvasse külla. Tegelikult pidime u 20 km kaugusele kümnete elevantidega protsessiooni vaatama minema ja leppisime ühe rikšajuhiga selles ka kokku, ent jäime siin lähedal külavahel rongkäiku toppama, maksime talle 100 rs ning kobisime masinast välja.

Hämmastav, kuhu me sattusime,,,, Pidustuse nime täpselt ei tea, aga selle kohta on internetis üks jupike videot ja nimetasid kohalikud seda Shoolam Kuthal'iks: http://www.youtube.com/watch?v=JeWQG-Aom84 Pühendatud on see riitus Shiva ja Paruti pojale Muruga'le.

Õhtul rääkis mulle see hotelli adminni poiss ka selle riituse taustaloo:
Jumal Shival oli mango, mida tema jumalikud pojad Muruga ja elevandipeaga Ganesha soovisid endale saada. Shiva ütles, et mango saab endale see, kes kiiremini tiiru ümber maailma teeb ja tagasi jõuab. Muruga hüppas oma paabulinnu selga ja pani tuhatnelja ümber maailma ajama. Ganesha võttis asja rahulikumalt ja kõndis tiiru ümber Shiva. Mango saigi endale loomulikult Ganesha. Kui Muruga tagasi jõudis, lõpetas Ganesha parajasti oma mango söömist. Muruga sai hiiglama tigedaks, ütles oma emast ja isast ja vennast lahti ning läks mägedesse pakku. Ütles, et kui keegi tahab temaga kunagi kõneleda, siis pöördugu tema juurde see oda läbi põskede torgatuna.

Sellest legendist kantuna toimuvadki jumalusele pühendatud protsessioonid. Rongkäigus osalevad elevandid, igas vanuses lapsed (põhilised noormehed). Kõige šokeerivam oli näha poisse, kes olid transsi viidud ja kellel olid odad läbi põse ja kõhu või seljanaha surutud. 4 noort poissi oli ka selja ja kintsude nahka pidi palmitüvedele riputatud ning kastiauto peale tõstetud koos rohkete banaanidest ja palmivanikutest tehtud dekoratsioonidega.

Templis, kus protsessioon toimus, mängiti trumme, pealtvaatajatel olid käed palvetamiseks kokku surutud. Alguses see virr-varr pelutas mind, kuid suutsin siiski kõike jälgida. M ja V olid vaimustuses.

Kui protsessioon lõppes, tingisime omale tükk aega rikšat. Soov oli Varkala lähistel ühte templisse sõita, ent rikšajuht ajas midagi segi ja lõpetasime ikkagi Varkalas.

Pärastlõuna veetsime rannas. Põletav päike, tuline liiv. Hullasime kibesoolastes lainetes. Kui olin ühe korra peaga vastu põhja laintes uperkuuti ära käinud, tekkis mul soov siiski enamus aega veeta stabiilselt kaldal :) Õnneks ei kaotanud ma Araabia merre ei oma bikiine ega elu. Vesi oli küll soe nagu supp. Selliseid laineid kogesin viimati Floridas, Sarasota rannas.

Õhtustasime rannas, restoranis, kus esimeselgi õhtul. Sealsamas nurgalauas istus reserveeritud laua taga seesama üksik jäiga olemisega mees. Vaatasin teda pikalt ja mõtlikult – milline elu on al olnud, et ta siin nüüd nõnda oma elu sügisel üksipäini rannarestoranis istuma peab...

Sõime kõhud mõnusasti krevetirooga täis ja tüdrukud läksid šoppama. Mina kohtusin koduteel kohaliku poisi Thomasega, kes oli palju ilmas reisinud töötades kruiisilaeval ja luksushotellides kokana. Temaga oli väga värskendav Indiast kõneleda.

Pärast arvutiühendust rääkisin pisut adminniga Indiast. Küsisin kohalike pulmatavade kohta. Sain palju infot India pulmakommete, astroloogia, käelugemise ja jumalate kohta.

Tüdrukud jäid tuppa pakkima ja läksin randa, et mediteerida. Endiselt oli taevas kaunis täiskuu. Olin ookeanist u 1 m kaugusel ja üritasin kõigest hingest mediteerida. Lained olid väga valjud ning kartsin koguaeg, et keegi tuleb seljatagant. Tundsin end seal üpris ebamugavalt ja sain ookeanilt sõnumi: Usalda, lõdvestu ja naudi!

29. jaanuar reede, Varkala


Pesin just oma pea ära :) Esimest korda siin Indias reisi ajal. Harutasin oma spiraalpunupatsi lahti, käisin õhtul laineliste juustega ringi, mis olid niivõrd võidunud nagu Hollywoodi lakisoeng. Tulemuseks sain erinevaid komplimente , sh et näen välja ümar nagu ploomikuninganna (blum queen).

Aga tänasest päevast - ärkasime kella 9 paiku ja jõudsime kella 10ks sööma. Hommikust sõime hotelli kovikus, 3 fritrüüritud õhulist krõpsu, mida nad siin nimetavad rooti'ks ning kartuli-herne vürtsikas püree. Mina võtsin juurde ka värskeltpüreeritud ananassimehu. Seejärel läksid M ja V postkontorit otsima ja mina jäin internetti ning kirjutasin sõpradele pika kirja.

Tüdrukud läksid magama ja pagendasid mind siia duširuumi kirjutama. Täna tahtsin kiita selle RajaPark hotelli poisse, kes oskavad tõesti toredasti nalja visata välisturistidega, keda siin muidugi on meeletult.

Kui ma nüüd kiirelt päeva kokkuvõtte teen, sest siin potil läheb istumine ebamugavaks, siis õhtul hingas V rannas minu ja M toetusel, misjärel läksime oma tuttavasse rannarestorani värskeltpüütud ja –küpsetatud ookeanikala sööma (slapper). Koju jalutades imetlesime ühes müügiputkas kauneid Ganeša maalinguid ning oleme nüüd kella 1 paiku tagasi oma kodus. Homme on meie viimane päev siin Varkalas! Headööd!

KIRI KODUSTELE:
Tere armsad!

me oleme Varkalas! Kell on kohaliku aja j2rgi keskp2ev ning niiv6rd kuum on, et p2ikese k2es otse ei kannatagi olla. tulin siia interneti kambrisse, kus on eelajalooline arvuti, mis ei lase kahjuks mu ilusaid p2ikselisi pilte teile saata. kuid eks pyyan siis panna rohkem r6hku s6nalistele kirjeldustele.

Need p2evad siin Indias on olnud t6eliselt imelised. Ma leian end iga natukese aja p2rast kogu sydamest t2nulikuna tundmas ja vaatamas k6ike seda, millega olen siin ymbritsetud. V ja M, kes on mu reisikaaslased, on avara maailmatunnetusega vaimsed naised. Oleme p2evad ja 66d siin ninapidi koos ja meil on v2ga vahva.

Esimesed p2evad, mis veetsime Trivandrumis, Kerala pealinnas, kogesin ma esiteks muidugi teatavat nö aklimatisatsiooni šokki. siin on t6eliselt kuum ja niiske kliima ja v6tab siiski omajagu harjumist, et tulla sellest eesti miinus 30 kraadisest pakasest oma keha ja m6istusega siia palmide ja p2ikese alla kohale. Trivandrum ei ole ka suurem asi turisti atraktsioon, seal oli kyll paar templit, mida oli huvitav vaadata (V ja M said erilise elamuse Ganesha e elevandipeaga jumala templis) ning veetsime ypris palju aega m66da bazaari, ehk turgu kolades.

Mulle pakkusid esimesel p2eval erilist naudingut j2rgmised asjad:
1) rikshas6it (ingl keeles rikshaw)- see on uskumatu, mismoodi need pisikesed 3 ratta peal vuravad mootormasinad siin suurte autode vahel yhes liiklusvoos kulgevad. Liiklus on siin ju vastupidine meie omale, roolid asuvad masinatel vasakul pool jne. Mulle v2ga meeldis see Lonely Planeti (reisiraamat) lause - siin v6ivad kyll autod s6ita tyhjade kummidega ja ilma piduriteta, kuid PASUN v6i autosignaal peab olema igal autol. ja n6nda ongi, et see liiklus on siin erakordselt l2rmakas. igayks annab oma liiklusman66vritest teada sel moel, et tuututab valjult ja mitu korda. Ristmikke yletatakse ypris ylbelt. mina alguses sulgesin silmad, et mitte n2ha, sest selles v2ikses hapras rikšas s6ites on t6esti selline tunne, et saad kohe surma. aga kui olime juba mitu s6itu 2ra teinud, hakkasin harjuma ja lausa nautisin seda. see on midagi t6eliselt indiap2rast.

2) naised - india naised on lihtsalt imekaunid oma sarides. Teksapykstes olen n2inud 2 noort tydrukut. K6ik k2ivad siin ikkagi oma traditsioonilistes riietes ja need on v6rratult kaunid oma v2rvide ja mustrite paljususes. kui mul oleks hea fotokas, pildistaksin end siin pooleks. kuid isegi oma praeguse seebikarbiga, ei julge p2ris otseselt ja nahaalselt inimestele n2kku kl6psutada. ja lapsed on niii armsad! mehed k2ivad siin ringi mingites seelikulaadsetes riietusesemed, kuumaga t6stavad seelikusabad yles, aga meid n2hes hakkavad millegip2rast neid alati allalaskmiseks lahti harutama. m2rkan, et jah, alasti keha siin ei eksponeerita. sari alt on natuke naiste ihu n2ha, kuid k2ed, jalad ja dekoltee on alati kaetud.

3) pea n6kutamine. no see on mujaoks k6ige naljakam asi siin. hindud nimelt n6kutavad r22kides oma pead edasi-tagasi, mis n2eb mujaoks pisut totter v2lja. see pea n6kutamine v6ib t6esti t2hendada mida iganes.... enamasti on selle t2hendus v6ib-olla, aga see v6ib sama h2sti t2hendada ka jahi v6i eid.

4) r2pasus - jah, r22gitakse, et India on r2pane maa ja otse euroopa steriilsest puhtusest saabujatele see v6ib alguses t6esti šokeerivalt m6juda. esimesel p2eval Trivandrumis ma ei ehmunud k6ikjal vedeleva prygi peale, kuid eile kui me Trivandrumist meie majaperemees Somaniga siia Varkalasse s6itsime, siis ma olin jahmunud kyll nendest prygilaadungitest tee22res ja palmisaludes. K6ikjal vedelevad kilekotid ja plastprygi, mis ei k6dune ega m2dane ning mitte keegi ei korralda siin ka selle koristamist...

Trivandrumis oli meil aga suureks 6ppetunniks ja teatavaks koolirahaks meie kodumajutuse majaperemes Soman. Selle mehe silmades s2rasid rahat2hed ning iga tema liigutus ja s6na oli suunatud sellele et kallutada meid ostma ja tarbima. Soman on vist siinsete kodumajutuste keti yks liidreid ning talle oleks suurep2raselt sobinud, kui oleksime kohe heaga oma raha t2ies ulatuses temale ulatanud ning ta oleks k6ik need 3 n2dalat meie puhkuse eest hoolitsenud. Kui kuulis, et l2hme Amma juurde, tahtis ta meid kohemaid sinna s6idutada v6i pakkuda meile elevandis6itu v6i paatmaja s6itu v6i midaiganes. See oli nii tyytu ja energiat v6ttev, et alles Varkalas olles ma tajun, kui pingesse selle mehe juuresolek mind pidevalt ajas.

Eile hommikul kui olime India kohta hiiglasuure summa raha talle k2tte ladunud (3000 ruupiat n2kku 2 66maja eest, mis on kroonides u 700 krooni, kuid v6rdluseks ytlen, et 5 km taksos6iyu rikšaha maksab siin 25 ruupiat, mis on v2hem kui 5 eesti krooni) ning ta oli politsei jaoks meie passidest koopiad teinud, s6idutas ta meid oma punase masinaga Varkalasse. Oli n2ha, et mees oli t6elistes piinades, nagu puuk, kelle loom on oma naha kyljest hammastega v2lja kiskunud, kuid meie v6rratu myyginaine tegi viisakalt ja arusaadavalt tyybile selgeks, et tema teenused on siinkohal l6ppenud ning ta l2ks minema.

Ja nyyd me oleme siin paradiisis - meie hotelli nimi on RajaPark http://www.rajapark.com/
Eile veetsime p2rastl6una basseinis p2evitades. oleme heledad nagu idud ning pelgame 2ra p6leda. oleme muidugi ettevaatlikud ja kanname hoolikalt k6rge kaitsega p2evituskreemi ning kybarat pea kaitseks.

p2rastl6unal k6ndisime siia rannakaljule, kus myyakse maru vahvat tr2na turistidele. Meil on siin yks nali tekkinud - k6ige nahaalsemad tyybid siin on tummimyyjad. need on noored kutid, kellele on terve trobikond pisikesi ja suuremaid trumme kyljes ja nende p6hiline lause on - madam, wanna see my drums (proua, tahad minu trumme vaadata?) - see k6lab nii naljakalt, et igakord kui j2lle keegi meile seljatagant ligi hiilib ja selle saatusliku lause ytleb, oleme me kogu sydamest naerma pahvatanud. Trivandrumis k6ndis meil j2rel 2 tegelast - yks kes pakkus trumme ja teine kes pakkus plastmassist helikopterit. t6esti, need on need 2 asja, mida me siin hetkel k6ige enam vajame :)

Kuidas kirjeldada Varkala paradiislikust? mul on nii kahju, et ma neid pilte teile saata ei saa.... no siin on lihtsalt t2iuslik k6ik. palmid, rannakalju, millelt avaneb avar vaade sinisele ookeanile. pikk valge rannaliiva riba. ... aehh... ma olen nii vaimustunud ja t2nulik selle k6ige eest.

eile j6udsime umbes kella 4 paiku ypris n2ljastena M'i sisetunde v6rratul juhendamisel yhte kaunisse rannarestorani. Tellisime sealt omale imemaitsvad road ning v2rsket papaia mehu nautides, j2lgisime ookeaniranda ja p2ikest, mis loojus. Lihtsalt v6rratu! P2ike loojub meil siin u kella 6 paiku 6htul kohaliku aja j2rgi. Sedam66da kuidas p2ike loojus, syttisid rannarestoranis kyynlad ja valguskaunistused. K6ndisime rannale ning n2gime , et meie peade kohale oli t6usnud t2iskuu. Soojad ookeanilained limpsisid meie jalgu. Jumalik, taevalik olemine! Yht2kki tekkis m6te, et v6iksime rannaliival vabastavat hingamist teha. Oleme seda siin iga p2ev praktiseerinud ning t2nu sellele avardavale praktikale saavutanud t6elise avaruse ja armastuse tunde. Seekord mina hingasin ning M ja V toetasid. Vapustav elamus ookeanilainete myhinas valgel liival t2iskuu valguses. Erakordne elamus.

P2rast jooksime V'ga soojadesse v2gevatesse soolastesse ookeanilainetesse. Need on siin t6eliselt muljetavaldavad ja pisut ohtlikudki, kui ylemeelikuks muutuda.

Seejr2l ostsime omale veel pudelivett kaasa ning tulime 2ra oma majakesse, kus 66bime. Oli M'i kord hingata ning j2ime kesk66 paiku 6ndsalikult magama. 6nneks on tubades kliimaseadmed, vastasel juhul oleks siin t6eliselt kuum. silmad on nagunii meil hommikuti kergelt paistes sellest tohutust harjumatust palavusest.

Meie edasised plaanid on s6ita homme Kollamisse ning sealt v6tta paatmaja, millega liikuda m66da veekanaleid Amma ashramisse Amritapuri. Seej2rel ootab meid Kochi ja Ernakulam. Vahepeal sooviksime teha yhe elevandis6idu. Seej2rel peaksime liikuma Bangaloresse ja sealt edasi Sai Baba ashramisse Puttapharti.

Loodan, et saan vahepeal ka internetti, et meie paradiisiseiklustest teada anda.

Hetkel l2heb siin administratsioonis, kus internetis olen, suureks sebimiseks, saabus kari uusi turiste :)


Kallistan teid k6iki ja saadan p2ikesetuliseid India tervitusi!

Liisa
29. jaanuaril Varkalast

28. jaanuar, neljapäev, Varkala






Meie reis on viimaks ometi toonud meid paika, kus olen vaimustusest lõhkemas! Oleme oma Varkala Raja Park hotelli resorti basseini ääres. Palmiokstes hiilib väike tuuleke, keegi meeshääl retsideerib lähedalasuvas templis palveid. Ahvid ja troopikalinnud häälitsevad. Kiilid ja liblikad lendavad ringi. Õhk on niiske ja palav. Kell on 4 ja päike ei ole enam nii rammestavalt kuum, et meie nisuidukarva kehasid liiga valusalt hammustada. Varsti läme sööma ja ookeani öörde jalutama. Kõht on tühi, kuna sõime viimati kella 9 paiku Trivandrumi kodumajutuses. Olen nii kergendunud, et Somani juurest minekut tegime.

Kui ta hommikul meile kõigile 3000 Rs arved oli välja kirjutanud ja ahnelt naeratades ja oma pead nõkutades minult veel 150 rs selle paaritunnise interneti kasutuse eest nõudis (tingisin, selle küll 50 rs odavamaks), tekkis mul tunne nagu oleks mu küljes vereimeja puuk ning tagajalad käivitusid.

Muidugi saime tänu tema punasele autopannile imemugavalt Varkalasse. Otse Raja Park hotelli ette. Ja siin on tõesti nii naudinguterohkelt mõnus, et ma ei tahaks enam kunagi rääkida sellest intensiivsest tüübist, kelle katuse all meie 2 esimest India ööd möödusid.

***
Meie, 3 suurepärast eesti tõugu naist oleme nüüd siin Varkala majakeses. Lõpetasime just M’i hingamise. Mu reisikaaslased on võitnud mu poolehoiu.

Oleme veetnud imeilusa paradiisliku päeva. Pärast mõnulemist basseiniveerel vahetasime riided ning läksime otsima omale söögikohta. Jalutasime mööa müügiputkasid alla randa, kus tänu M’i suurepärasele intuitsioonile avastasime võrratu söögikoha. Tellisime riisi, kala, köögivilja ning värskeltpressitud pappaia mehu. M’i rahulolu garanteerisid koola light ja kohvi.

Rääkisime ja sõime, ookeanilained mühisesid, vaade rannale oli võrratu. Läbinisti hää olemine. Päike loojus. Täiuslik sügav oranž sillerdamas helesinise ookeani kohal. Hoidsin ilust hinge kinni.

Varkala kant on turistidest pilgeni täis. Siin on täiesti harjumuspärane bikiinides ujuda. Oh, oleme nii valged täna veel. Päike teeb nii õnnelikuks siin puhkuse ja naudingute Indias!