Tüdrukud läksid just linna ning mina jäin "koju" siia Bastion homestay'sse. Hingasime just pikalt. Mina hingasin ja tüdrukud toetasid. Väga pikk ja võimas hingamine oli...
Seejärel tegime meist kolemkesi viimase pildi ning nüüdsest jätkuvad meie reisid eraldi radu mööda.
Lähen ajas tagasi ja kõnelen Amritapuris kogetust. Amritapuri sõitsime me paadiga, millest juba eelpool põgusalt ka kõnelesin. Saime sellest V'ga kerge merehaiguse ning päeva lõpuni loksutas ja kõigutas kõik me ümber ja sees. Amritapuri saabumine oli põnev, meie kõigi jaoks esimene ashramikogemus, tõesti keset džunglit ja palme ilmusid meie ette ühtäkki 12-korruselised roosat värvi kõrghooned. Keset elamuid oli ashrami keskel tõlla ja hobustega ning lõvidega tempel, mille II korrusel oli office, kus saime end registreerida öömajale. Saime toa B1205 kõige kõrgemale korrusele, kust avanesid imekenad vaated. Paraku ei tohi ashramites pildistada, mistõttu kõik need kenad ashrami vaadetega pildid on salaja tehtud ja ma üldse ei teagi, kas neid avaldada võib :)
Toad on väga kasinad ja lihtsad. Vannituba on rauasest veest värvunud pruuniks. Õnneks ei ole siin mingeid putukaid ja laeventialaator aitab kumad ööd kenasti üle elada. Magan ülemisel vakstunaril. Meie neljas toakaaslane on Michelle Kanadast, kes on natuke naljaka hääle ja olemisega veidi uimasevõitu tüdruk. Kuid ta on sõbralik ja abivalmis ning saame siin kenasti need paar ööd hakkama.
Esimesest ashrami päevast kirjutasin oma eelmises sissekandes. Teisipäeval, 2. veebruaril ärkasime me kõik kell 4.30, et jõuda kell 5 templis algavale 1000 nime laulmisele. Istusin templipõrandal ja tundsin naiste väge, palvete pühadust, üksolemist kõikide nende eri rahvusest inimestega mingil kõrgemal hingelisel tasandil.
Seejärel läksime meditatsiooniranda, oli V kord hingata. Sõime, siis algas Amma darshan templisaalis. Hoidsin seal Ammat oodates kallima kingitud vaigutükki pihus ning sellest voogas minusse teadmisi ja nägemusi minu olemise tähenduse ja tuleviku kohta.
Amma darshan oli üpris lühike. Ta hakkas õnnistatud toitu jagama, mida oli hiiglasuur kausitäis kõigile. Me läksime välja sööma ning saime seal jutu peale mitme inimesega. Üks oli Tallinnas elav venelanna, kes rääkis mulle, kuidas Sai Baba ashramisse saab ning M'iga rääkis üks esoteerikahuviline noor neiu Soomest. Selle jutu tulemusel otsustas M, et Sai Baba ashram ei ole tema jaoks.
Õhtuks oli meil V ja M'ga seeva. Seeva on siis nö ühiskondlikult kasulik töö, ehk kõik ahsramis viibijad peavad end alati seevaks registreeruma ning seda pakkuma, et see ashram saaks toimida. Seeva algas pärast bhajanite laulmist. Me vahetasime V'ga oma tegemised ära ning minu ülesandeks sai eurooplaste toitlustamispunktis juustukoogi serveerimine. See oli lihtne ja lõbus töö ning minu 2 plaaditäit kooki sai otsa esimese 15 minuti jooksul. Tükikese kooki panin siiski V jaoks peitu ja ta oli selle üle väga rõõmus :)
Muide toidud on siin eurooplaste cantin'is täitsa maitsvaid, saab ka vürtsisemaid indiapärasemaid valikuid teha. Olemegi ainult siin toitunud, kuna india söökla on tõesti kesise valikuga ning hirmus piprane.
No comments:
Post a Comment